Tore, nüüd kui ma lõpuks kooli suvatsesin minna, kuna väga hea tund tuli, mis mulle meeldis, siis selgus, et nii tore see ikka pole.
Jäin natukene hiljaks ja kui uurisin, et kus nad siis on, et klassi uks lukus, siis ütlesid, et on kohe Türi pangal... Nii armas.
Mille kuradi pärast ma siin tallinnas üldse passin?
Just, kui tuju natukene paremaks läks... armas.

Ja järjest paremaks läheb. Homme pidi tunniplaan olema teine, pidime jälgima ÕISi, kuid siiamaani pole seal midagi lisatud. Ma nii armastan meie kooli ja meie kooli süsteeme.

Vähemalt anti nüüdki teada, et tuleb jälgida homset tunniplaani. Õnneks sel nädalal reedele nad midagi panna ei saa.
Tegelt oli ikka täitsa tore, kui oli nii suva koolist. Palju kergem oli olla. Üldse, kui kõigest suva. Samas, ega ma kaua sedasi vastu ei pea. Üks sõber tegigi sured silmad, kui ütlesin, et suva ja lasen ükskõikselt asjad üle, ei olevat minu moodi. Mina see kõige korralikum ja kohusetundlikum ju.... jaja, ja mis kasu siis sellest nüüd on? Pigem ainult rohkem jama...

Oh jah...
Paar lonksu olen veini võtnud, kuid see lõpp... mõtlen kas minna uue joogi järgi.Tegelikult üleüldse ei viitsi ennast liigutada.
Tunniplaanis pole muutusi tulnud, seega, oleks võinud siiski päeval ära tartu liikuda. Iseasi, kas sellest oleks kasu olnud, kui vähemalt on seal tarvis üks suur missioon teha - Maarjale külla jõuda. Miski, mis mind vähemalt rõõmustaks.

Kuid see peab nüüd ootama.

Tahan ju inimesi õnnelikuks teha. Arvasin, et teengi seda, kuid eksisin tõsiselt. Ma pole õigetes kohtades. Ma tegelikult ei tee seda, mida arvasin end tegevat. Tõesti uskusin ja sellepärast pingutasi. Arvasin, et annan võimalusi, mida muidu ei oleks.
Tõesti uskusuin, et teen inimestele head, sõpradele, kes mu ümber tekkin. Kuid tegelikult see nii pole. Pigem teen ma kõike halvemaks. Rikun ära inimeste unistused ja soovid. Pigem saadakse negatiiseid kogemusi, kui midagi positiivset.
Olen vales kohas ja teen valet asja, ise arugi saamata!
Kurb... See raisatud aeg, need raisatud teadmise ja kogemused, need raisatud heausklikud inimesed...

Tekib küsimus, mis mu elus üldse on väärt? Mis on see, milleks ma seda pidasin olevat?
Uskusin, et mus on midagi.. kuid tegelikult olen nii pealiskaudne. Kõik mu tegemised ja suhtlemised on pealiskaudsed. Väidad vastu? A, räägi lähemalt... Mis on see, mis pole pealiskaudne, millel on tegelikult sügav sisuline väärtus. Asjadel on jah mõte, kuid sisuline vääerus? Kas seda ka ikka on?

Kust leida enda ümbes inimesi, kes jagavad samasid uskumusi?
Kust leida neid, kes aitaks ja oleks toeks ka mulle raskel ajal?
Jah, siinkohal tuleb tõdeda, et midagi väärtuslikku olen teinud, olen olnud nii mõnelegi raskel ajal toeks, kuid millegipärast on see ühepoolne.

Avastasin, et mul on vaid kaks fotograafia tundi veel. Kena. Meil on üleüldse kokku 4 fotograafiat (üks see eest kestab pikalt), kuid ühte ma neist ei saanud, kuna lihtsalt jäin tsipa hiljaks. No, nad oleks pidand ju ikak ütlema, et lähevad ära!!!