Täitsa kriipi tunne on. Täna räägiti erinoorsootöös sõltuvusest ja narkootikumides.
Mul tekkis esimest korda tahtmine proovida kokaiini. Heh, ja ei midagi muud, just seda.
Kui avastasin ennast sellelt mõttelt jooksid judinad üle selja... mida veel :S
Teisalt saan aru, õppejõud rääkis sõltlaste lugusid ja miks nemad teevad. Liiga hästi rääkis sellest. Ja see kuidas kokaiini veel mõjub. Tegelt oleks just see mida mul praegu tarvis oleks...
See, et sa ei muretseks asjade pärast, ei stressaks vaid lihtsalt jookseks külmanärviliselt kõigest sellest pahast mööda, mis sind päeva jooksul ees ootab. Kõik on nii muretu ja hästi. Ja see mõjub kaob vaikselt, mitte järsku. Seetunne,et saad asajdega edukalt hakkama... Saan täitsa aru, miks need Hollywoody tegelased seda tarbivad (teisalt jälle ei saa ka).

Kuid EI!!! Mina siiski mitte! Juba see mõte ajas iiveldama.
Kuid oleks tarvis midagileida siiski, midagi mis aitab mind siit tumedusest välja.
Üldse ei meeldind mulle ka see, et õppejõu väite järgi inimesed ei muutu, vaid väga erand juhtudel.
Ma ei usu tehda! Ma ei taha teda uskuda!
Miks, kui veel ei tea, siis olen olnud sügavas depressioonis, antiteprekaid söönud jne. Ning tema väitel need, kes on juba olnud sügavas masenduses, langevad sinna kergelt tagasi.
Ja kõige jubedam on see, et mulle hakkab tunduma, et asi hakkab sinnapoole kiskuma.
See pole üldse hea, ma ei tea kuidas ellest võitu saada.
Sellepärast ma ei tahagi uskuda, mida õppejõud väitis. See ei saa olla võimalik, et ma langen jälle samma auku... :(