Kuidagi väga eemal kõigist ja kõigest.
Olin terve kuu Tartus, praksis, ja mis see aeg sai tehtud? Paljude sõpradega sai sel ajal kokku saadud? Praktika ise meeldis mulle küll väga, kuid see ülejäänud Tartus oleku aeg :S

Igasugune motivatsiooni ja tahtmine tegutseda on kadunud, kust ma selle küll tagasi saaksin :(
Mul on vaja ju vaid kuu aega veel olla asjalik ja asjad korrda teha, et saaks ilusti need üle anda.

Tahaks õlga, millel najale toetuda, kuid kust seda küll leida?

Mul on tunne et mul pole enam kohta, ma ei kuulu kuhugi. Või on mul see koht leidmata, kuhu kuulun. Tunnen ennast kõikjal nii võõrana, ei sobi, ei oska käituda ega olla. Millest see tulnud?
Kas see mõjutab, et olen tihti oma sõpradest eemal? Või kas mul üldse on sõpru, mis on sõbra tähendus? Kas keegi kurdab mulle oma muresid? Kas mul on kellele kurta oma muresid?
Nukraks teeb...

Ma ei tea, kõik on võibolla sellest, et maseka periood. Kuskilt on energiat ja jõudu juurde vaja, just sissepoole. Võibolla näen lihtsalt kõike liiga mustalt praegu, ma ei tea. Ei tahaks näha, kuid kuidas sellest lahti saada? Ma ei tea isegi enam seda, mis ming tegelikult rõõmustab, mis on see mis aitab mul tuju tõsta?
Kadund? Kaotatud kõik, mis oli?
Aind hunnik kohustusi on järgi...

Ja kõige hullem, nende kohustustega suudan ma kaotada ka need inimesed, kellega on tore koos olnud olla. Selle asemel, et neil abi ja tuge küsida, tõukan ma nad hoopis järjest kaugemale...