Kadumise ja tühjuse aeg....

Mind ei huvitanud täna kool, mis siis, et oli eksam ja praktika kaitsmine.
Nagu polekski pidanud täna minema...

Ei jõua enam, pole tahtmist ega ka soovi... mis siis veel järgi jääb?
Kuida olen ma suutnud ennast varem motiveerida? Mis on mind aitand, mis on mind liikuma lükkand?
Tühjus, ei mäleta sedagi, mis selleks oli varem...

Mille pärast ma üldse vaeva näen, milleks ma üldse tegutsen? Miks ma teen teiste jaoks asju, kui seda ei osata hinnata?

Üritan leida ennast ja omategevustes mõtet.
Raske, mõistusei tööta.

Ei jõua kuskile, aeg jookse ja jookseb ja jookseb must mööda.
Mis edasi? Kuidas edasi?
UUridn, kuid ei jõua kusagile.
Alustasin selle teksti kirjutamist hommikul. Õhtu hakkab kätte jõudma.
Ikka pole edasi liikund. Homme eksam, kardan, et ka sinna ei jõua.
Toast lahkun vaid WC minekuks. Ilmselt varsti peaks ka kööki süüa minema tegema.
Kõik, ei midagi enamat...
Hirmutav, ahastama panev, samas jälle on hetkel kõigest nii kuradi ükskõik...

Miks üldse inimesed asju teevad, mis on see, mis paneb liikuma, mis lükkab tegutsema? Ja eriti, mis aitab neil end sellele lainel hoida?
Tundub, et ma ei tea midagi. Ei oska soovidagi...

Miks ma istun toas?
väljas on nii ilus ilm, selline päike, selline energia...
Kuid ei suuda,ei suuda minna välja seda nautima, ma ei tea miks,ei saaisegi aru.

Hämmastav kui kiiresti on aeg läinud, hämmastav, kui lihtne on mittemidagi teha...

Midagigig toredat selles päevas - vennas helistas ka kutsus välja. Üllatas, et takeset nädalat sõjaväest väljas, kuid ta siia mingitele võistlustele tulnud. Tore oli teada näha ja lobiseda väheke.

Endiselt ei ole tahtmist ja jõudu midagi teha.Natukene vara on minu jaoks magama minna, kuid mul on selline uni. Seega, keeran ära pikali. Panen mõne filmi käima, kuid ilmselt jään siiski kohe magama...