Ja järjest paremaks läheb...
Ma mõtlesin, et olen natukene paranoiline (noh,masekale kalduv periood ja puha...).
Kuid selgub, et tegelt ongi nii.
Arvasin, et ühikas parim sõber on mu peale pahane. Kuna tundus nagu ta väldiks. Üritasin mitte mõelda sellele, et ehk lihtsalt ise tekitan selle tunde.
Kuid ei, küsisin lõpuks ta toanaabrilt, ja selgus, et tsikk ongi mu peale pahane. Ja sellepärast, et ma üks kord ei jõudnud sinna kuhu oleks pidanud... Üks kord...
Siiamaani olen pidevalt aitand ja toeks olnud rohkemat, kui peab.

Ja krt, oleks, et ta siis tuleb ja ütleb mulle. EI ta lihtsalt väldib mind.
No mida kuradit, millega ma selle nüüd olen ära teenind???

Ma saan sellest aru, et oleks pidanud kohale minema. Kuid no, kas selle pärast tuleb olla siis nii tige?

No krt, tõesti...
Tee veel head, saad aina sitta kaela...
Või no, seda saab vist nii või naa... ma ei tohiks enam asju hinge võtta ja isiklikult neile läheneda...
Nüüd pole tallinnas ka ühtegi õlga, kelle najale toetuda vajadusel...
Elu on ikka lill küll...