Heh, mulle jõudis kohale,et mul pole enam häid sõpru, neid kelle õlale toetuda.
Jah, Maarja on, kuid praegu on tal lapsega nii palju tegemist. Ta küll on mu vöga hea sõbranna, kudi praegult on temaga teised lood.
Kõikidelt mu vanadel headel sõpradel on elu edasi läinud, midagi väga muutund. Ainult mul ei ole. Ma saan täitsa aru, miks ja hea ongi. Lihtsalt nukker, et mul pole.. ja veel nukram, et olen jäänud nüüdseks üksi.

Üksindus ok ikka jugeb asi. Jah, sul vüib küll palju inimesi ümberringi olla, kuid see veel ei tähendak, et sa pole üksi.
KÕik mu ümber tundub nii võlts ja tehisilik olevat... Kuida ma seda küll varem pole taipand. Kuidas ma sellel olen lasknud juhtuda?
Mul on kürini neist ühepoolsetest suhetest. MIks pean alati mina olema see, kes otsib kontakti, see ke shoiab suhet elavana. Miks see on alati nii, et kui mõtlen, et ma vahelduseks ise ühendust ei võta, siis see suhe hääbudki... Hämmastav on, et see on 99% juhtudel sedasi. Ma ei tea kuidas ma selle küll ära olen teein :(

Mis väärtus mul üldse on? Räägitakse, et kõigil on omad tugevdused. Ma väha tahaks teada,mis need minul on. Ma ise ei tea, ja kui keegi ütleb mulle, siis tundub see vaid võik välispilt olevat. Ma isegi ei tea,mis on mu tugevused. Mul väga vaja, et mulle seda öeldakse, sest ma tegelt ka ei tea.
Ma tunnen, et ma ei oska midagi väga hästi. Mis on minus see eriline? Mille poolest ma ole omamoodi?

Ma isegi ei tea seda, mis on mu unitused, mis on need asjad, või see, mille poole ma püüelda tahan. Kuida ma saan selle poole püüelda, kui ma ei teagi,mis see on???...
Ma olen ikka nii katki, et annab olla... Samas, ilmselt pole ma kunagi terve olnudki...

Miks mul pole parimat sõpra,kellega juba väiksest saati koosolnud ja kellegaon mida meenutada? Kellega on alati migenid seoseid. Mulon aegajalt mõni paril sõbranna olnud, kuid need muutuvad koguaeg? Miks? Kas ma ei oska oma sõpru hoida? Neid väärtustada?Tundub nii... Nukker, kes mulle seda õpetaks?

Tore, nüüd kui ma lõpuks kooli suvatsesin minna, kuna väga hea tund tuli, mis mulle meeldis, siis selgus, et nii tore see ikka pole.
Jäin natukene hiljaks ja kui uurisin, et kus nad siis on, et klassi uks lukus, siis ütlesid, et on kohe Türi pangal... Nii armas.
Mille kuradi pärast ma siin tallinnas üldse passin?
Just, kui tuju natukene paremaks läks... armas.

Ja järjest paremaks läheb. Homme pidi tunniplaan olema teine, pidime jälgima ÕISi, kuid siiamaani pole seal midagi lisatud. Ma nii armastan meie kooli ja meie kooli süsteeme.

Vähemalt anti nüüdki teada, et tuleb jälgida homset tunniplaani. Õnneks sel nädalal reedele nad midagi panna ei saa.
Tegelt oli ikka täitsa tore, kui oli nii suva koolist. Palju kergem oli olla. Üldse, kui kõigest suva. Samas, ega ma kaua sedasi vastu ei pea. Üks sõber tegigi sured silmad, kui ütlesin, et suva ja lasen ükskõikselt asjad üle, ei olevat minu moodi. Mina see kõige korralikum ja kohusetundlikum ju.... jaja, ja mis kasu siis sellest nüüd on? Pigem ainult rohkem jama...

Oh jah...
Paar lonksu olen veini võtnud, kuid see lõpp... mõtlen kas minna uue joogi järgi.Tegelikult üleüldse ei viitsi ennast liigutada.
Tunniplaanis pole muutusi tulnud, seega, oleks võinud siiski päeval ära tartu liikuda. Iseasi, kas sellest oleks kasu olnud, kui vähemalt on seal tarvis üks suur missioon teha - Maarjale külla jõuda. Miski, mis mind vähemalt rõõmustaks.

Kuid see peab nüüd ootama.

Tahan ju inimesi õnnelikuks teha. Arvasin, et teengi seda, kuid eksisin tõsiselt. Ma pole õigetes kohtades. Ma tegelikult ei tee seda, mida arvasin end tegevat. Tõesti uskusin ja sellepärast pingutasi. Arvasin, et annan võimalusi, mida muidu ei oleks.
Tõesti uskusuin, et teen inimestele head, sõpradele, kes mu ümber tekkin. Kuid tegelikult see nii pole. Pigem teen ma kõike halvemaks. Rikun ära inimeste unistused ja soovid. Pigem saadakse negatiiseid kogemusi, kui midagi positiivset.
Olen vales kohas ja teen valet asja, ise arugi saamata!
Kurb... See raisatud aeg, need raisatud teadmise ja kogemused, need raisatud heausklikud inimesed...

Tekib küsimus, mis mu elus üldse on väärt? Mis on see, milleks ma seda pidasin olevat?
Uskusin, et mus on midagi.. kuid tegelikult olen nii pealiskaudne. Kõik mu tegemised ja suhtlemised on pealiskaudsed. Väidad vastu? A, räägi lähemalt... Mis on see, mis pole pealiskaudne, millel on tegelikult sügav sisuline väärtus. Asjadel on jah mõte, kuid sisuline vääerus? Kas seda ka ikka on?

Kust leida enda ümbes inimesi, kes jagavad samasid uskumusi?
Kust leida neid, kes aitaks ja oleks toeks ka mulle raskel ajal?
Jah, siinkohal tuleb tõdeda, et midagi väärtuslikku olen teinud, olen olnud nii mõnelegi raskel ajal toeks, kuid millegipärast on see ühepoolne.

Avastasin, et mul on vaid kaks fotograafia tundi veel. Kena. Meil on üleüldse kokku 4 fotograafiat (üks see eest kestab pikalt), kuid ühte ma neist ei saanud, kuna lihtsalt jäin tsipa hiljaks. No, nad oleks pidand ju ikak ütlema, et lähevad ära!!!

Kadumise ja tühjuse aeg....

Mind ei huvitanud täna kool, mis siis, et oli eksam ja praktika kaitsmine.
Nagu polekski pidanud täna minema...

Ei jõua enam, pole tahtmist ega ka soovi... mis siis veel järgi jääb?
Kuida olen ma suutnud ennast varem motiveerida? Mis on mind aitand, mis on mind liikuma lükkand?
Tühjus, ei mäleta sedagi, mis selleks oli varem...

Mille pärast ma üldse vaeva näen, milleks ma üldse tegutsen? Miks ma teen teiste jaoks asju, kui seda ei osata hinnata?

Üritan leida ennast ja omategevustes mõtet.
Raske, mõistusei tööta.

Ei jõua kuskile, aeg jookse ja jookseb ja jookseb must mööda.
Mis edasi? Kuidas edasi?
UUridn, kuid ei jõua kusagile.
Alustasin selle teksti kirjutamist hommikul. Õhtu hakkab kätte jõudma.
Ikka pole edasi liikund. Homme eksam, kardan, et ka sinna ei jõua.
Toast lahkun vaid WC minekuks. Ilmselt varsti peaks ka kööki süüa minema tegema.
Kõik, ei midagi enamat...
Hirmutav, ahastama panev, samas jälle on hetkel kõigest nii kuradi ükskõik...

Miks üldse inimesed asju teevad, mis on see, mis paneb liikuma, mis lükkab tegutsema? Ja eriti, mis aitab neil end sellele lainel hoida?
Tundub, et ma ei tea midagi. Ei oska soovidagi...

Miks ma istun toas?
väljas on nii ilus ilm, selline päike, selline energia...
Kuid ei suuda,ei suuda minna välja seda nautima, ma ei tea miks,ei saaisegi aru.

Hämmastav kui kiiresti on aeg läinud, hämmastav, kui lihtne on mittemidagi teha...

Midagigig toredat selles päevas - vennas helistas ka kutsus välja. Üllatas, et takeset nädalat sõjaväest väljas, kuid ta siia mingitele võistlustele tulnud. Tore oli teada näha ja lobiseda väheke.

Endiselt ei ole tahtmist ja jõudu midagi teha.Natukene vara on minu jaoks magama minna, kuid mul on selline uni. Seega, keeran ära pikali. Panen mõne filmi käima, kuid ilmselt jään siiski kohe magama...

Kell on juba kaks. Ja ma pole õppimisega kusagile jõudnud :S
Tänane päev oli parajalt pikk ja siis tuppa tulles leidsin uue toanaabri eest. Tundub tore tüdruk olevat.
Igaljuhul, tulin ühika, siis hakkasin koristama, polnud siin eriti nagu pea kaks kuud olnud. Seega seda tolmu siin jagus.
Sain alles mõndaaega tagasi koristamisega ühelepoole - mitte küll täiesti, põrand vaja homme pühkida.
Hakkasin siis nüüd õppimisega tegelema. Avastasin, et olen omajagu materjale kusagile kaotand :(. Siis üritasn siin pikkaaega saksa materjalides selgusele saada ja üritasin midagi ka teha, kuid täisti lootusetu. Ma ei jõudnud sellega kusagile, eriti just tänu sellele, et ma ei saa aru, mida tarvis teha on. Mida mult üldse homme,st täna küsitakse.

Igaljuhul, mul vist ei jää muud üle, kui loobuda.
Siis tuleb järgmine aine, kus peaksin ka olema ära teinud asju. Teeksin praegu hea meelega seda, kuid ka neid materjale mul pole :(. Ja mul poleõrna aimugi, kuhu ma need materjalid viinud olen...

Mis ma siin ikka ülal passin.Lähen kobin ära magama. Ehk on lihtsalt juhe nii koos ja ei suuda praegu piisavalt süveneda...
Loodame, et hommik on sel korral ööst parem.

Ja järjest paremaks läheb...
Ma mõtlesin, et olen natukene paranoiline (noh,masekale kalduv periood ja puha...).
Kuid selgub, et tegelt ongi nii.
Arvasin, et ühikas parim sõber on mu peale pahane. Kuna tundus nagu ta väldiks. Üritasin mitte mõelda sellele, et ehk lihtsalt ise tekitan selle tunde.
Kuid ei, küsisin lõpuks ta toanaabrilt, ja selgus, et tsikk ongi mu peale pahane. Ja sellepärast, et ma üks kord ei jõudnud sinna kuhu oleks pidanud... Üks kord...
Siiamaani olen pidevalt aitand ja toeks olnud rohkemat, kui peab.

Ja krt, oleks, et ta siis tuleb ja ütleb mulle. EI ta lihtsalt väldib mind.
No mida kuradit, millega ma selle nüüd olen ära teenind???

Ma saan sellest aru, et oleks pidanud kohale minema. Kuid no, kas selle pärast tuleb olla siis nii tige?

No krt, tõesti...
Tee veel head, saad aina sitta kaela...
Või no, seda saab vist nii või naa... ma ei tohiks enam asju hinge võtta ja isiklikult neile läheneda...
Nüüd pole tallinnas ka ühtegi õlga, kelle najale toetuda vajadusel...
Elu on ikka lill küll...

Täitsa kriipi tunne on. Täna räägiti erinoorsootöös sõltuvusest ja narkootikumides.
Mul tekkis esimest korda tahtmine proovida kokaiini. Heh, ja ei midagi muud, just seda.
Kui avastasin ennast sellelt mõttelt jooksid judinad üle selja... mida veel :S
Teisalt saan aru, õppejõud rääkis sõltlaste lugusid ja miks nemad teevad. Liiga hästi rääkis sellest. Ja see kuidas kokaiini veel mõjub. Tegelt oleks just see mida mul praegu tarvis oleks...
See, et sa ei muretseks asjade pärast, ei stressaks vaid lihtsalt jookseks külmanärviliselt kõigest sellest pahast mööda, mis sind päeva jooksul ees ootab. Kõik on nii muretu ja hästi. Ja see mõjub kaob vaikselt, mitte järsku. Seetunne,et saad asajdega edukalt hakkama... Saan täitsa aru, miks need Hollywoody tegelased seda tarbivad (teisalt jälle ei saa ka).

Kuid EI!!! Mina siiski mitte! Juba see mõte ajas iiveldama.
Kuid oleks tarvis midagileida siiski, midagi mis aitab mind siit tumedusest välja.
Üldse ei meeldind mulle ka see, et õppejõu väite järgi inimesed ei muutu, vaid väga erand juhtudel.
Ma ei usu tehda! Ma ei taha teda uskuda!
Miks, kui veel ei tea, siis olen olnud sügavas depressioonis, antiteprekaid söönud jne. Ning tema väitel need, kes on juba olnud sügavas masenduses, langevad sinna kergelt tagasi.
Ja kõige jubedam on see, et mulle hakkab tunduma, et asi hakkab sinnapoole kiskuma.
See pole üldse hea, ma ei tea kuidas ellest võitu saada.
Sellepärast ma ei tahagi uskuda, mida õppejõud väitis. See ei saa olla võimalik, et ma langen jälle samma auku... :(

Kuidagi väga eemal kõigist ja kõigest.
Olin terve kuu Tartus, praksis, ja mis see aeg sai tehtud? Paljude sõpradega sai sel ajal kokku saadud? Praktika ise meeldis mulle küll väga, kuid see ülejäänud Tartus oleku aeg :S

Igasugune motivatsiooni ja tahtmine tegutseda on kadunud, kust ma selle küll tagasi saaksin :(
Mul on vaja ju vaid kuu aega veel olla asjalik ja asjad korrda teha, et saaks ilusti need üle anda.

Tahaks õlga, millel najale toetuda, kuid kust seda küll leida?

Mul on tunne et mul pole enam kohta, ma ei kuulu kuhugi. Või on mul see koht leidmata, kuhu kuulun. Tunnen ennast kõikjal nii võõrana, ei sobi, ei oska käituda ega olla. Millest see tulnud?
Kas see mõjutab, et olen tihti oma sõpradest eemal? Või kas mul üldse on sõpru, mis on sõbra tähendus? Kas keegi kurdab mulle oma muresid? Kas mul on kellele kurta oma muresid?
Nukraks teeb...

Ma ei tea, kõik on võibolla sellest, et maseka periood. Kuskilt on energiat ja jõudu juurde vaja, just sissepoole. Võibolla näen lihtsalt kõike liiga mustalt praegu, ma ei tea. Ei tahaks näha, kuid kuidas sellest lahti saada? Ma ei tea isegi enam seda, mis ming tegelikult rõõmustab, mis on see mis aitab mul tuju tõsta?
Kadund? Kaotatud kõik, mis oli?
Aind hunnik kohustusi on järgi...

Ja kõige hullem, nende kohustustega suudan ma kaotada ka need inimesed, kellega on tore koos olnud olla. Selle asemel, et neil abi ja tuge küsida, tõukan ma nad hoopis järjest kaugemale...