Vaatasin täna väga head filmi. Soovitan täiega vaadata... "To Save A Life".
Murdis minu südamesse. Ma arvan, et seda peab lihtsalt vaatama ise, mitte kuulama mida teised sellest räägivad. Ehk pärast rääkida, mida keegi selles nägi. Kuid ennem mitte.

Nii, sai juba mõndaaega tagasi ülesse ärgatud, kuid nagu ikka, kui mul hommikul kusagile kiire pole, siis uimerdan jupp aega, ennem kui ülesse saan ja tegutsema asun. Igaljuhul tuleb praegu kiirelt ülevalt natukene koristada, oma asju koomale tõmmata. Kuna vennas oli nüüd vahepeal Norras, siis laiasin siin üleval ja sätisin oma õmblusnurga tema nurka :D No teda ju polnud siin, sedasi oli palju mugavam, kuid igaljuhul, nüüd kiirelt koristama, kuna Matsu on juba Tallinnast Tartu poole liikumas.

Tulin täna linnast ja jalutasin siis bussikast kodu poole ja mõtlesin, et kirjutaks siia väikese arutelu, mis teepeal toimus. Jõudsin poole üheteist paiku koju. Ja kell on praeguseks 2.13. Ja ma jõuan alles nüüd selleni. Päris norm. Mul viimaselajal see ajataju ikka täiega kadunud. Täiesti hämmastav, 1 kuu on vaid nö suve veel :S:S:S

Igaljuhul, mis siis juhtus. Nimelt olime bussijaamas, kõik olid bussile tulnud ja mõned minutit olid väljumiseni. Bussijuht seletas, et no, kust sellised tulevad. Üks noormees astub bussi ja ostab pileti. Ma mitte ei mõista, miks ta seda ütles. Pileti müügi ajal kommenteerib uuesti: Mina selliseid küll peale ei võta, kust teiesugused küll tulevad. No mitte ei mõika. Noormees käitus väga viisakalt ja nägi välja täiesti kenda. Poiss istub kohale. Bussijuht jätkab: Mina teid poisid küll peale ei kavatse võtta, määrite kõik kohad ära. Järsku avastan, et ukse ette on tulevad 3 noormeest. Üks kõnnib täiesti normaalselt. Ja teine kutt on verine ja toetub kolmanda najale. Noh, selge siis, kelle kohta need kommentaarid ennem tulid :D Huvitav, kas see kutt, kes viisakalt ennem piletit ostis võis algul sama arvata - et jutt käib tema pihta. Loodan, et mitte.
Igaljuhul, tagasi minnes nende kolme veidra tüübi juurde. Bussijuht ajas neile, et neid ta küll peale ei võta, määrivad ju bussi verega ja tema seda küll koristada ei taha. Vennad muutkui seletavad, et tüüp ei saa ju mitte kuidagi teisiti koju (öelgem ära, et tegu oli viimase bussiga, mis meie kanti liikus ja sõita taheti oma 15-20 km kaugusele). Bussijuht ajab ikka takka, et määrite ju ära. Vennad seletavad, et ta istumine pole ju verine ja et no, ta pole ju üldse verine ja ei määri midagi. No,mida veel, tüübil oli pea verine ja käed ka (ilmselt peakatsumisest,pole kindel). Siis selgus, et nad tahavad verist tüüpi üksi bussile panna ja ise ei tule. Kuid veenvalt ajasid, et tal tuleb vend bussijaama vastu ja et ta on vaja sinna saada, et vaadake milline ta on. No, mul hakkas ka juba natsa kahju. Kuid mis siis selgus, kui bussijuht andis loa ja poisid ostsid talle pileti. Tüüp tuli bussi vedada, kukkus kohe ette maha istuma - tüüp oli ilmselgelt täiesti segi ja polnud adekvaatne. Ta sõbrad ei saanud ka temaga korralikult kontakti. Lõpuks lihtsalt vend tiriti bussi. Miskipärast ma arvan, et bussijuhile enam ei meeldind ta otsus see tüüp bussile lasta. Vähe sellest. Tüübi sõbrad tirisid ta istuma, kuid mis siis, et oli vabu kohti(kaheseid) nad pidid ikka selle tüübi panema sinna, ksu üks tüüp juba istus. Põhimõtteliselt panid ta vaesele kõrvalseisjale suht sülle. Ja no, kamoon, ise ei taha ju ka sellise venna kõrval olla. kõrvalistuja poole tirimise ajal lihtsalt pages sealt minema. Mulle meeldis, mis üks kõrvalseisev vend tegi. Ta nähvas tüübi sõpradele, et võiskite olla kaasreisijate suhtes lugupidavam, et vaadake niigi milline see vend välja näeb. Siis selgus, et need sõbrad pole just kuigi targad. Nad ei saanud aru ja mölisesid suht, et mis see sinu asi on ja et tüübil on õigus istuda vabale kohale. No, ta ju ei istund sinna päris ja ta ju hõivas rohkem, kui ühe istme. Igaljuhul. Lõpuks lahkusid ta sõbrad bussist ja hakkasime sõitma. Ja see vend oli maas :D sinna ilmselt jäi ta oma sõidu lõpuni.
Linnas oli veel kaks peatust ja mõlemas tuli üks reisija. Minu meelest oli omaette päris koomiline, kuidas bussijuht ütles, et ettevaatust, bussi keskel on meil üks laip. No, jah see pole teema küll millega nalja teha, kuid see vend oli seal sedasi (norm inimene ju ei maga sedasi kusagil pinkide vahel).
Plaanisin seda hoopis kuidagi teistmoodikirjutada, kuid mitte ei meenu enam. Siis tundus see jutustamise viis palju huvitavam. Vist oli väikene arutelu, kes mis osas käitus hästi või halvasti ja kes oleks võinud mida teisiti teha ja mis siis minu meelest oleks juhtund.
Igaljuhul, aitab sellest...

Mind on viimaselajal halvand ajataju kadu. Täiesti hullumaja - minu meelest ma paar päeva tagasi ütlesin, et saigi üks suvekuu läbi, ehk siis peaaegu pool suvest juba läbi ehk 1/3. Ja juba on juuli lõpp. Täiesti hämmastav. Ja mul on tunne, et ma pole selle ajaga eriti palju midagi jõudnud teha. Ja kõige hullem on see, et teine pool kuust on kuidagi järsku täiesti tekkind. Ma tõesti ei saa aru. Ma pean vist ennast koguaeg suures tegevuses hoidma. Siis ei teki selliseid asju. Või ma tõesti ei tea millest see tingitud on, kuid ma tahan et mu ajataju normaliseeruks igaljuhul!!!

Ärkasin täna jälle suhteliselt hilja ülesse. Enamvähem siis, kui vanaema-vanaisa saabusid. Noh jah siis. Siis oli kohustus ju nendega natukene juttu ajada. Ja siis natsa tegin ühte kleiti, mis tuli teha nr 42 suurusest nr 32-ks. Põhimõtteliselt see õnnestus väga edukalt, kuid üritasin lukku kohta paremaks teha, ksikusin selle täiesti lahti (kusjuures väga hästi oli tehtud, ehk seda oli ka päris raske arutada) ja tegin uuesti, kuid jah, sellest polnud kasu. Lukk on ikka liiga väsinud, jäi väga lainetav (ja minu meelest kole). Seega täiesti valmis ta ei saanud. Mõtlesin, et kui linna lähen, siis ostan uue ja teen lõpuni.
Kuid kahjuks läks meelest lõpuks kangapoodi minna, ja seega jäi ka valge niit ostmata, mis nüüd selle suurte õmbrlemistega on otsa saanud (ja samas seda ikka päris palju vaja...).

Kuid avastasin, et kell on juba väga palju. Pealelõuna on ka läbi saanud, ja ma peaksin suht kohe linnas olema. Tol hekel ma ei taipand ka veel seda, et ma pean kindlasti õigeks ajaks linna jõudma, kuna sõbrannal on ju telefon tuksis. Kuid siis ma sellele ei mõelnud. Samas teadsin, et pean tormama. Pakkisin kiirelt asjad ja palusin papsil end ristile visata (õnneks talpuhkus ja ta maal - ja ta ka palju õnnelikum, ei ole enam nii ülekoormatud). Natsa läks aega ja sain ilusa kuti peale. Pärast mõtlesin, et oleks võinud taga rohkem juttu ajada. Kuid vähemalt sain temaga kesklinna. Jäin küll 10 minta hiljaks, kuid sõbrants õnneks ikka ootas. Jei!

Huh, jäalg täiega valutab jälle. Pole juba mõndaaega eriti sedais valu teinud. Eriti naljakas on see, et ma panen nende väga kuumade ilmadega oma jalale veel soojenduskoti. Ma pole normaale. Olen seda vist koguaeg teadnud, kuid vähemalt see leevendab valu. Elastikust kahjuks täna polnud kasu. Seega on asi päris hull. Ma pole seda kasutanud ikka mõndaaega juba. Tegelikult väga veider, see ei tähenda head... Eiei, loodan, et see läheb üle varsti ja siis olen jälle oma terviseprobleemid unustanud...

Oeh, kell nii palju, et uni kisub peale. Olgugi,et palju oleks tarvisteha..

Njah, ikka veel üleval. Kell on juba 6.26.
Ja mida ma siis öö jooksul olen jõudnud teha? Noortefondi asjadega sai natukene tegeletud. Siis sai selle kujundustööga ning lõppkokkuvõttes selgub, et ma ei oskaseda ka teha :S
Saksa keel on muidugi õppimata :S Otsustasin, et ei lähe homme tundi ja teen selle aine järgmine aasta. Seega Saksat vastama ei lähe. Ning nüüd peaks olema see seis, et saan Viru valnglat minna külastama koos kursaga, kuid nii palju on teha ja magada tahaks ka. Praegu küll mõtlen, kasminna või mitte, kuid ilmselgelt kisub selle poole, etmitte minna ja seda väga lihtsalt põhjusel - nii palju on õppida ja teha.
Magama kah ei saa minna, varsti tuleb ema äratav kõne. Seega pole mõtet korraks magama minna.
Jube lausa. Aeg lendab viimaselajal täiega. Omast arust nagu teed, kuid samas jõuab nii vähe asju ära teha. Aeg muutkui surub kõikjal takka.

Pole jälle mõndaaega kirjutanud.
Mul ajud juba nii krussis. Kooliga on ikka hullumaja.
Praegu vist ei tohiks ka ei magada ega süüa, et saaks kõik asjad ära tehtud. Ma ei saa aru, kuidas õppejõud präegu ärkavad oma asjadega. Mul on tunne, et viimase kolme nädalaga tuleb teha rohkem asju, kui terve ülejäänud õppeaasta jooksul - jube. Nt vaja teha üks kodukas ja siis veel üks film ja siis veel üks projekt (mis päris suur teine veel), siis suures hunnikus erinevaid töid - eksami stiili ja referaate jne. Kõige toredam on see, et järgmine nädal peaks olema vaba nädal - kuid ei, meil multimeedikudtel on seal tunnid. Osad õppejõud lihtsalt märkavad alles nüüd, et oih, tunnid ei saa ju täis. Ning kui juuni algul peaks olema eksamite nädal - arvake ära, palju neid seal on? Mitte ühtegi. Mudigui tuleb kõik ennem ära teha.

Täna kirjutasin ühele sõbrale hea teksti meie kooli õppetamiste kohta - ega ometigi pole meil õppejõud ju õpetamiseks - kus sa sellega. Tahaks ainult teada, mis siis on nende ülesanne.
Kui ma tunnis ütlen õppejõule, et palun seletage seda lahti, ma ei saa aru. Ja see reaktsioon, mis sealt siis vastu tuleb - jah, naku teeksid tööd - saad pahandada, et mismoodi sa ei oska.

Heh, mulle jõudis kohale,et mul pole enam häid sõpru, neid kelle õlale toetuda.
Jah, Maarja on, kuid praegu on tal lapsega nii palju tegemist. Ta küll on mu vöga hea sõbranna, kudi praegult on temaga teised lood.
Kõikidelt mu vanadel headel sõpradel on elu edasi läinud, midagi väga muutund. Ainult mul ei ole. Ma saan täitsa aru, miks ja hea ongi. Lihtsalt nukker, et mul pole.. ja veel nukram, et olen jäänud nüüdseks üksi.

Üksindus ok ikka jugeb asi. Jah, sul vüib küll palju inimesi ümberringi olla, kuid see veel ei tähendak, et sa pole üksi.
KÕik mu ümber tundub nii võlts ja tehisilik olevat... Kuida ma seda küll varem pole taipand. Kuidas ma sellel olen lasknud juhtuda?
Mul on kürini neist ühepoolsetest suhetest. MIks pean alati mina olema see, kes otsib kontakti, see ke shoiab suhet elavana. Miks see on alati nii, et kui mõtlen, et ma vahelduseks ise ühendust ei võta, siis see suhe hääbudki... Hämmastav on, et see on 99% juhtudel sedasi. Ma ei tea kuidas ma selle küll ära olen teein :(

Mis väärtus mul üldse on? Räägitakse, et kõigil on omad tugevdused. Ma väha tahaks teada,mis need minul on. Ma ise ei tea, ja kui keegi ütleb mulle, siis tundub see vaid võik välispilt olevat. Ma isegi ei tea,mis on mu tugevused. Mul väga vaja, et mulle seda öeldakse, sest ma tegelt ka ei tea.
Ma tunnen, et ma ei oska midagi väga hästi. Mis on minus see eriline? Mille poolest ma ole omamoodi?

Ma isegi ei tea seda, mis on mu unitused, mis on need asjad, või see, mille poole ma püüelda tahan. Kuida ma saan selle poole püüelda, kui ma ei teagi,mis see on???...
Ma olen ikka nii katki, et annab olla... Samas, ilmselt pole ma kunagi terve olnudki...

Miks mul pole parimat sõpra,kellega juba väiksest saati koosolnud ja kellegaon mida meenutada? Kellega on alati migenid seoseid. Mulon aegajalt mõni paril sõbranna olnud, kuid need muutuvad koguaeg? Miks? Kas ma ei oska oma sõpru hoida? Neid väärtustada?Tundub nii... Nukker, kes mulle seda õpetaks?

Tore, nüüd kui ma lõpuks kooli suvatsesin minna, kuna väga hea tund tuli, mis mulle meeldis, siis selgus, et nii tore see ikka pole.
Jäin natukene hiljaks ja kui uurisin, et kus nad siis on, et klassi uks lukus, siis ütlesid, et on kohe Türi pangal... Nii armas.
Mille kuradi pärast ma siin tallinnas üldse passin?
Just, kui tuju natukene paremaks läks... armas.

Ja järjest paremaks läheb. Homme pidi tunniplaan olema teine, pidime jälgima ÕISi, kuid siiamaani pole seal midagi lisatud. Ma nii armastan meie kooli ja meie kooli süsteeme.

Vähemalt anti nüüdki teada, et tuleb jälgida homset tunniplaani. Õnneks sel nädalal reedele nad midagi panna ei saa.
Tegelt oli ikka täitsa tore, kui oli nii suva koolist. Palju kergem oli olla. Üldse, kui kõigest suva. Samas, ega ma kaua sedasi vastu ei pea. Üks sõber tegigi sured silmad, kui ütlesin, et suva ja lasen ükskõikselt asjad üle, ei olevat minu moodi. Mina see kõige korralikum ja kohusetundlikum ju.... jaja, ja mis kasu siis sellest nüüd on? Pigem ainult rohkem jama...

Oh jah...
Paar lonksu olen veini võtnud, kuid see lõpp... mõtlen kas minna uue joogi järgi.Tegelikult üleüldse ei viitsi ennast liigutada.
Tunniplaanis pole muutusi tulnud, seega, oleks võinud siiski päeval ära tartu liikuda. Iseasi, kas sellest oleks kasu olnud, kui vähemalt on seal tarvis üks suur missioon teha - Maarjale külla jõuda. Miski, mis mind vähemalt rõõmustaks.

Kuid see peab nüüd ootama.

Tahan ju inimesi õnnelikuks teha. Arvasin, et teengi seda, kuid eksisin tõsiselt. Ma pole õigetes kohtades. Ma tegelikult ei tee seda, mida arvasin end tegevat. Tõesti uskusin ja sellepärast pingutasi. Arvasin, et annan võimalusi, mida muidu ei oleks.
Tõesti uskusuin, et teen inimestele head, sõpradele, kes mu ümber tekkin. Kuid tegelikult see nii pole. Pigem teen ma kõike halvemaks. Rikun ära inimeste unistused ja soovid. Pigem saadakse negatiiseid kogemusi, kui midagi positiivset.
Olen vales kohas ja teen valet asja, ise arugi saamata!
Kurb... See raisatud aeg, need raisatud teadmise ja kogemused, need raisatud heausklikud inimesed...

Tekib küsimus, mis mu elus üldse on väärt? Mis on see, milleks ma seda pidasin olevat?
Uskusin, et mus on midagi.. kuid tegelikult olen nii pealiskaudne. Kõik mu tegemised ja suhtlemised on pealiskaudsed. Väidad vastu? A, räägi lähemalt... Mis on see, mis pole pealiskaudne, millel on tegelikult sügav sisuline väärtus. Asjadel on jah mõte, kuid sisuline vääerus? Kas seda ka ikka on?

Kust leida enda ümbes inimesi, kes jagavad samasid uskumusi?
Kust leida neid, kes aitaks ja oleks toeks ka mulle raskel ajal?
Jah, siinkohal tuleb tõdeda, et midagi väärtuslikku olen teinud, olen olnud nii mõnelegi raskel ajal toeks, kuid millegipärast on see ühepoolne.

Avastasin, et mul on vaid kaks fotograafia tundi veel. Kena. Meil on üleüldse kokku 4 fotograafiat (üks see eest kestab pikalt), kuid ühte ma neist ei saanud, kuna lihtsalt jäin tsipa hiljaks. No, nad oleks pidand ju ikak ütlema, et lähevad ära!!!